Naked Island pakub võimalusi materjalidega töötajatele – kõiki masinaid ei pea ju endale ostma

Paljassaares töötab kunstike enda poolt ja oma vajaduste põhiselt loodud kunstitootmiskompleks Naked Island. Uurisime, mida kompleksis teha saab ja keda sinna oodatakse Naked Islandi juhilt Rael Artel’ilt.

• Räägi palun Naked Islandist, kellele see on suunatud ja mida seal teha saab?

Naked Islandit on raske ühe sõnaga defineerida, see on avatud oskuskeskus, loomeruum, töökojamaja, omamoodi kombinatsioon nendest, mille asjalik miljöö toetab loovat tööd materjalide ja masinatega. Oleme eelkõige suunatud Eestis tegutsevatele loomeettevõtetele, kes vajavad puidu ja metalli töötlemise võimekust, et teostada oma projekte, valmistada prototüüpe, toota väiketiraaže, unikaalobjekte, kunstiteoseid. Meie majas on nii ühele ettevõttele kasutamiseks mõeldud stuudioid kui ka avatud metallitöökoda, puidutöökoda, projektiruum seminarideks-üritusteks, aga ka tööalad suuremate tööde teostamiseks materjalis. Meil tegutseb arenev õpikeskus ja täiesti uue asjana käivitame praegu taftingu (ing k tufting) töötubasid – jah, see on see lõngapüstoliga vaibatulistamine, mis on väga vinge tegevus!

• Kuidas seni läinud on, kas sihtrühm on teid üles leidnud?

Ajad on keerulised, kuid vaatamata covidile, sõjale ja majanduskriisileon  meid tõesti vaikselt leidma hakatud. Ilmselt on täna leidnud need, kel hädasti vaja midagi valmis teha. Algselt plaanisime olla rohkem
kunstnikele suunatud, kuid see sektor on Eesti kontekstis väga kitsas ja ülimalt hinnatundlik. Nüüd oleme oma tegevuse rohkem läbi mõelnud ja meie eesmärgiks on pakkuda võimalikult palju praktilist toetust disaineritele, käsitöölistele, kunstnikele, üldse materjalides töötajatele. Täna tundub, et peame püüdma viia sihtrühmani rohkem seda mõtet, et väikesi tiraaže, unikaalobjekte, prototüüpe saab toota renditöökojas. Aegajalt tootmistingimusi vajades ei pea tinigmata endale ise kõiki võimalusi looma, võib ka töö hästi läbi mõelda ja teostada selle rendipinnal ja rendimasinatega.

• Kui oskusi jääb puudu, saab abi õpitubadest, millised neist lähiajal toimumas on?

Meie õpikeskus alustab tegelikult juba kolmandat hooaega! Koolitustelton  tänase seisuga läbi käinud juba üle 600 inimese. Regulaarselt korraldame kiirkursusi keevitamise, sepatöö, puidutöö, metallivalu baasteadmiste omandamiseks. Need on sellised hästi praktilised ja kiiresti õigete töövõtete õppimisele suunatud koolitused. Plaanis oma õpitubade sortimenti suurendada, huvi on tuntud epovaigutamise, puidutöömasinate kasutamise vastu. Ja tegelikult juba ütlesin välja ühe väga hea uudise seoses õpikeskusega – alustame nimelt taftingu töötubadega. See on väga pop, torkenõela tehnikas vaipade loomine, töö käib kiirelt ja võimalik on töötada väga erinevate kavanditega. Nii et tafting on nüüd Eestis koolitusena kohal, olete väga oodatud proovima!

Muidugi korraldame ka tellimuskoolitusi. Julgelt võivad meiega kontakti võtta ettevõtted, kes soovivad näiteks oma meeskonnaürituse raames oma töötajatele uusi oskusi õpetada. Hiljuti käis terve kontoriga keevitamist õppimas üks jalgratta start-up – kindlasti aitab see lõpuks ettevõtet, kui töötajad on kursis sellega, kuidas nende toodet reaalselt materjalis valmistatakse.

• Milliseid võimalusi Naked Island veel pakub?

Meil on nii väiksemaid kui avaramaid tööalasid, mis sobivad objektide ehitamiseks, koostamiseks. Meil on vinge plasmalõikur metalliga vabakäeliselt töötamiseks. Meil on mitmed väga soodsad töölauad alustavale ettevõtjale, kel pole võimalust palju tööruumile kulutada. Meil on suur formaatsaag plaatmaterjali lõikamiseks. Ja uue aasta alguses on meil vabanemas mitu privaatset tööruumi, kus on ideaalne väikese loomeettevõtte tootmist korraldada. Ruumides on korralikult elektrivõimsust nii masinatele kui näiteks keraamikaahjudele, mitmed vabad ruumid on tänavatasandil ja hästi ligipääsetavad transpordiga, majas on teretulnud tolmutamine ja müristamine. Rohkem infot täna vabade ruumide kohta on siin: https://nakedisland.eu/teenused/ruumide-rent/.

Praegu küpsetame veel paari mõtet, millega oskusi ja võimekusi juurde luua, kuulete neist kindlasti, kui meid näiteks Facebookis jälgima hakkate!

Allikas: Looveesti.ee

Arhitektuurimuuseumi ette püsti pandud installatsioon jõudis maineka disainiajakirja veergudele

Tallinna arhitektuuribiennaali installatsioonivõistlusele võitja jäi silma mainekale disainiajakirjale. 

Kvaliteetväljaanne Dezeen kirjutab, et Tallinnas toimunud arhitektuuribienaali  installatsioonivõistlusele pani kinni Ühendkuningriigis tegutsev stuudio Iheartblob, mille liikmed on Aleksandra Belitskaja, Shaun McCallum ja Benjamin James. Installatsioon kannab nime Fungible Non-Fungible ning eksperimentaalne struktuur ehitati kogukonna poolt kujundatud NFT-objektide füüsilistest versioonidest.

Kryptoraha.ee kirjutab, et NFT ehk Non-Fungible Token on digitaalsete varade eriklass, mis esindab midagi unikaalset ning mida ei saa omavahel vahetada ega jagada väiksemateks väärtusteks nagu enamik valuutasid. Mitte kellegi NFT pole samasugune mis teistel, sest NFT-sid iseloomustavad nende ainulaadsed omadused, samuti nende autentsus. NFT-d võivad olla mistahes üksused alates kogutavatest spordikaartidest kuni virtuaalse kinnisvara ja isegi digitaalsete tossudeni.

Dezeen lisab, et Iheartblobi eesmärgiks on muuta arhitektuurile lähenemine detsentraliseeritumaks, milles kogukond asendab arhitekti. Väljaande täispikka artiklit saab lugeda SIIT.

Installatsioon on ehitatud Põhja-Tallinnas asuvas loomekeskkonnas Naked Island. Shaun McCallum rääkis Postimehe koduportaalile, et tegemist on maailma esimene blokiahela poolt rahastatud arhitektuuriprojektiga. «See on esimene NFT-installatsioon maailmas, mille on kujundanud kogukond ühiselt, see on kogukonna rahastatud ning selle kaasomandis.»

Teose tarvis loodi esmalt NFT (Non-Fungible Token’i) platvorm, kus soovijad said ühe teose tüki osta ning seejärel see disainida. Tulemuseks ainulaadne installatsioon, mille autoriteks ja omanikeks on erinevad inimesed üle kogu maailma. Teos jääb arhitektuurimuuseumi ette järgmise biennaalini.

Allikas: Looveesti.ee

Rael Artel Naked Islandi loomekeskuse sünnist: algul oli mõte, et lööme kileaknad ette ja pursuikad sisse

Naked Island sündis ühest lihtsast soovist – teha koht, kus loomeinimesed saaksid koos tegutseda. Algsest ideest kasvas aga välja uudse kontseptsiooniga töö- ja loomekeskus.

Välismaise kõlaga Naked Island sai nime poolsaarelt, mil see asub. Raudteerööbaste kõrval asuv vana tootmishoone, kuhu jõudmiseks tuleb Paljassaare kõrvaltänavaidpidi keerutada või läbi kunagi valmiva filmilinnaku territooriumi jalutada, on loovusesaar keset tühermaad. Kunagi saab sellest Tallinna uus kuum piirkond, kuid selleks tuleb veel kannatust varuda.

Naked Islandit veavad Rael Artel ja Bruno Kadak, kes töötavad selle nimel, et Eesti kontekstis täiesti uudne co-working töö- ja loomekeskkond teenindaks kõiki tegutsejaid parimal võimalikul moel. Uksed on avatud kõigile, kel vähegi tahtmist midagi oma kätega teha. Ja teha saab siin palju, näiteks keevitada, hööveldada, saagida, puurida, valada, kruvida, sepistada, aga miks mitte ka disainida, modelleerida, leiutada, kududa või restaureerida. Oma riistu pole vaja kaasa võtta – kõik vajalik on siin olemas.

Rael meenutab, et hoone sai ostetud 2016. aasta lõpus, kaua sobiva leidmiseks aega ei kulunudki. «Tegelikult on see väga kummaline hoone. Kunagi oli see Tallinna ehituskeraamika tehase plaaditsehh, mille ostsid ärimehed ja lammutasid tükkideks – näiteks valukoja osas oli omal ajal söökla,» rääkis ta. 

«Algul oli mõte, et teeme maja korda käepärastest materjalidest – lööme kileaknad ette ja pursuikad sisse. Õnneks toimus siis EAS-i taotlusvoor loomemajanduse taristu arendamiseks,» ütles Rael ning lisas, et muidugi pole hoone ka täna ideaalne, kuid kas midagi üldse on. 

Näitena meenutab ta seika, mil külla tulid kutid Tartu Meeste Kojast. «See on midagi sarnast nagu meil. Töökoda on neil Annelinnas vanas Säästumarketis. Käisid külas ja kiitsid, et oi, neil oleks just sellist pinda vaja.»

Idee koostöömaja luua, sündis Raeli sõnul hoopis Brunol, kes oli tolleks hetkeks pikalt veeretanud peas mõtet, et võiks olla selline tore koht, kus kunstnikud saaksid koos tegutseda. «Elu on näidanud, et sellist keskkonda ei saa luua ainult kunstnikele. Eesti on selleks liiga väike. Algul võtsime eeskujuks näiteks Berliinis ja Londonis asuvad loomeinimeste koostöömajad, aga kust meil neid inimesi siin Eestis nii palju võtta – loovate inimeste hulk on siin palju väiksem,» selgitab Real, kuidas algsest ideed tuli reaalsusega vastavusse viia. 

Täna on võimalik tegutseda puidutöökojas ja kasutada puidutöömasinaid, rentida suurt projektiruumi, tegutseda metallitöökojas ja kasutada MIG-keevitust/TIG-keevitust ja kraanat ning tegutseda välitööalal. Naked Islandi töökojamaja juures tegutseb ka mitteformaalne õpikeskus, mis pakub koolitusi nii üksikisikutele kui gruppidele, nii praktiliste oskuste arendamise kui põnevalt vaba aja veetmise eesmärgil.

Naked Islandi teebki eriliseks see, et on avatud kõigile. Meenub talle üks naisterahvas, kelle jaoks puidu kallal nikerdamine oli lausa teraapia eest. «Tuli rääkis, et tal olid päev otsa käed tööd täis ja et ei mõelnud korrakski ei sõjast ega elektrihindadest. Ainult vaatas, kuidas need klotsid omavahel kokku saada.»

Teenuste kasutamiseks on erinevad paketid, Raeli sõnul midagi MyFitnessi sarnast: päevane, õhtune, nädalavahetuse versioon, muidugi ka ööpäevaringne sissepääsuõigus ja igasugu muid pakette. Kõik, mis kohapeal olemas, on kasutamiseks. Siiski ütles Rael, et inimesed peavad oma oskusi adekvaatselt hindama. «Mõned masinad võivad sind ikka konkreetselt pooleks saagida!» hoiatab ta.

Rael tunnistab, et mõned teenused ei läinudki käima, näiteks ühistööala, mis oli jaotatud ristkülikukujulisteks sektsioonideks, milles igas oma laud, tool, kapp ja prügikast. Muidugi lisaks õigus kasutada kõiki tööriistu. «Meie inimesed ei taha väga ühes suures ruumis koos töötada. Enne olid siin sakslased, aga kui sõda hakkas, ütlesid nad kohe, et sorry, teil on siin sõjatsoon ja läksid tagasi koju.»

Naked Island on tegutsenud nüüd juba üle aasta. Kuulsaid teoseidki on siin juba sündinud. Näiteks valmis valukojas Edith Karlsoni skulptuur «Vanad head ajad», mis kujutab endast viiemeetrist dinosaurust. Näha saab seda Noblessneri väljakul. 

Uusim suurteos, mis siin sündis, kannab nime «Fungible Non Fungible». Valmis see Tallinna Arhitektuuribienaali raames ning pannakse juba praegu arhitektuurimuuseumi ette püsti. Teose autoriks on rahvusvaheline kunstniketrio IHEARTBLOB, mille liikmed on Aleksandra Belitskaja, Shaun McCallum ja Benjamin James. Kohapeal rääkis McCallum, et tegemist on maailma esimene blokiahela poolt rahastatud arhitektuuriprojektiga.

Teose tarvis loodi esmalt NFT (Non-Fungible Token’i) platvorm, kus soovijad said ühe teose tüki osta ning seejärel see disainida. Tulemuseks on ainulaadne installatsioon, mille autoriteks ja omanikeks on erinevad inimesed üle kogu maailma. Teos jääb arhitektuurimuuseumi ette järgmise biennaalini.

Nagu mainitud, on Naked Island avatud kõigile, ka neile, kes pole meisterdamisega varem kokku puutunud. Peagi toimub hulk erinevaid kursuseid, kuhu kõik oodatud. Naked Islandi endaga saab detailsemalt tutvuda SIIN.

Allikas: Looveesti.ee

Rael Artel loomekeskusest Naked Island: meid on üles leidnud kõige erinevamad inimesed

Tallinnas Paljassaares avas uksed Eesti mõistes unikaalne töökodade- ja loomekeskus Naked Island, mis pakub teenuseid, tööruume ja koolitusi inimestele, kes tahavad oma kätega midagi ära teha.

Tänapäevase sisustusega töökojad on avatud kõigile, kel on vaja oma tööde elluviimiseks erilise suurusega ruume, eritingimusi, spetsiaalseid töövahendeid või nõustamist, siiani taoline terviklahendus puudus. Töökojatunni ja töölaua rentijate kõrval mahub Naked Islandisse ka käsitöömeistrite väikestuudioid.

Eestis üsna haruldases leekpõleti tehnikas klaashelmeste kunstnik Mari-Liis Makus leidis hea õhustiku oma magistritöö tegemiseks. “Mulle meeldib see keskkond, siin on palju õhku, siin on palju valgust, mis on oluline minu töö puhul,” sõnas ta.

Keskuse üks eestvedaja Rael Artel ütles, et tulevikus peaks keskus pakkuma üha rohkem koolitusi ja õpet erinevatel aladel. “Tundub, et selline kätega tegemine ja tänapäeva käsitöö ja pärandtehnoloogiate kasutuselevõtt kogub tuure ja meid on üles leidnud kõige erinevamad inimesed, nii et see õpikeskus on see, mida tahaks siin rohkem arendada,” rõhutas ta.

Ehkki praegu on Naked Islandi ümber veel tühermaa ja võsa, on nii mõnigi rentnik tulnud siia just tulevikuperspektiivi silmas pidades. Eriefektide meister Anneli Uueküla sõnas, et nemad tulid sinna just selle mõttega, et üle tee peaks peagi kerkima filmilinnak. “Mõtlesime, et oleme kavalad ja kuna teeme filmidele eriefekte ja erilisi lahendusi, siis oleme siin juba platsis, käe-jala juures valmis.”

Loomekeskus Naked Island asub Paljassaares aadressil Laevastiku 3.

Allikas: Kultuur ERR.ee

Vaata, kui pilkupüüdev kunst sünnib Paljassaarele rajatud töökojamajas

Vaata galeriid Postimehest

25. mail toimus Naked Islandi töökojamajas avatud uste õhtu, mille käigus said huvilised tutvuda sealsete võimalustega ning asukatega. Naked Island on kõiki loomingulisi tegutsejaid ootav töö- ja loomekeskkond Paljassaare alguses.

Naked Islandil on end sisse seadnud mitmesugused loometegevusega tegelevad ettevõtted, nende seas vineerist seinaskulptuure valmistav loomebränd Heinvuud, keevitamisteenuseid pakkuv Jokkerbox, disainer Veiko Liisi stuudio Taikonaut ning vanade maalide restaureerimisega tegelev H&M Restuudio.

Naked Islandi kolmekorruselisest hoonest leiab avara projektiruumi, puidutöökoja ja metallitöökoja.

«Naked Islandi töökojamaja juures tegutseb ka mitteformaalne õpikeskus, mis pakub koolitusi nii üksikisikutele kui gruppidele. Õpikeskusest saab praktilisi oskusi oma projektide teostamiseks ja toodete-teenuste arendamiseks, ning samuti on võimalik meeskondadel koos uute tehnoloogiate ja loovusmudelitega katsetada.

Meie juures kohtuvad pärandtehnoloogilised teadmised ja moodsad materjalid, ringmajanduslik mõte ja käsitsi tegemise teraapiline potentsiaal. Oleme kogu töökojamaja meeskonnaga väga tänulikud kõigile toetajatele – tegemist on mastaapse ja unikaalse ettevõtmisega, mille õnnestumisse on erinevatel hetkedel panustanud väga paljud osapooled,» ütles Naked Islandi üks eestvedajaid Rael Artel.

Allikas: Postimehe kultuuritoimetus

Galerii. Paljassaares avas ametlikult uksed Naked Islandi töökojamaja

Kolmapäeval avas Paljassaare alguses ametlikult uksed Naked Islandi töö- ja loomekeskkond.

Naked Islandi töökojamaja on mõeldud ettevõtetele ja eraisikutele, kel on vaja keevitada, hööveldada, saagida, puurida, valada, kruvida, sepistada, aga ka modelleerida, leiutada, parandada, kududa või restaureerida. Samuti on võimalik kõike eelnimetatut Naked Islandis meistrite juhendamisel õppida.

Töökojamaja kasutajaid ootavad töölauad puidu- ja metallitöökojas, värvikamber, valik puidutöömasinaid, keevitusaparaadid, kraanaga välitööala ja mitmed muud tootmisvõimekused. Majas tegutseb täna ligi 15 loomeettevõtet ja oma ala meistrit.

Naked Islandi kõneisiku Rael Arteli sõnul on tegemist Eesti kontekstis täiesti unikaalse algatusega, mis toob professionaalsed töökojatingimused lähemale nii kunstnikele, disaineritele aga ka väikeettevõtjatele ning DIY (do it yourself ehk tee-ise) entusiastidele.

“Naked Islandi töökojamaja juures tegutseb ka mitteformaalne õpikeskus, mis pakub koolitusi nii üksikisikutele kui gruppidele. Õpikeskusest saab praktilisi oskusi oma projektide teostamiseks ja toodete-teenuste arendamiseks, ning samuti on võimalik meeskondadel koos uute tehnoloogiate ja loovusmudelitega katsetada,” rääkis ta.

“Meie juures kohtuvad pärandtehnoloogilised teadmised ja moodsad materjalid, ringmajanduslik mõte ja käsitsi tegemise teraapiline potentsiaal. Tegemist on mastaapse ja unikaalse ettevõtmisega, mille õnnestumisse on erinevatel hetkedel panustanud väga palju pooled.”

Naked Islandi töökojakompleks asub ajaloolises keraamikatööstuse paigas, endise Tallinna ehituskeraamika tehase plaaditsehhi kontorihoones aadressil Laevastiku 3.

Allikas: Kultuur ERR.ee

Kultuuriprojekti “ACCESS” töörühma kohtumine Naked Islandi ühistöökojas

Esimene poolaasta on kultuuriprojekti “ACCESS“ tiimile ja töörühmale olnud äärmiselt tegus, sest valmib kultuurilise kättesaadavuse tegevuskava, mis on sisendiks Tallinna kultuurivaldkonna rakenduskavasse. Dokumenti ettevalmistava protsessi raames toimus järjekordne töörühma koosolek ja ajurünnak.

“ACCESS – kultuuri kättesaadavus kõigile“ tegevuskava keskendub Tallinnas nii ligipääsetavusele (st. füüsiline ligipääsetavus erivajadustega inimese, laste, väikelaste vanemate, ajutise vigastusega inimeste seas)  kui ka kättesaadavusele, ehk kõikidele inimestele loodud võimalusele saada osa kultuuritegevustest ja -teenustest sõltumata asukohast, vanusest, soost, rahvusest, keeleoskusest, erivajadustest, majanduslikest võimalustest või muudest teguritest.

Tallinna linnas valmivas tegevuskavas on kolm peamist eesmärki:

Kvaliteetsetel andmetel põhinev kultuurikorraldus toetab kultuuri kättesaadavust ja ligipääsetavust.

Kultuuritaristu ja -sündmused Tallinnas on erivajadustega inimestele igakülgselt ligipääsetavad.

Kõikides Tallinna piirkondades on mitmekülgne ja kättesaadav kultuurielu.

Töörühm, kuhu kuuluvad projekti pilootalal Koplis tegutsevad kultuurikorraldajad, ettevõtjad, kohalikud elanikud kui ka linna esindajad, töötas läbi kõik tegevused, mis peavad toetama tegevuskava peamisi eesmärke.
Ühise arutelu ja diskussiooni käigus viimistleti alapunkte ja tegevusi, tehti ettepanekuid korrektuurideks ning anti konstruktiivset tagasisidet senisele mustand-versioonile.

Töörühma kohtumise võõrustajaks oli Paljassaares asuv ühistöökoda Naked Island, kelle esindaja Rael Artel on ka ise töörühma liige.
Naked Island on kunstnikele ja loomeettevõtetele suunatud töökodade keskkond, kuhu on koondunud produktsioonialane kompetents, tehnilised oskused, loovmõttejõud ja tehnoloogilised võimalused.  Töökojakompleks asub endise Tallinna ehituskeraamika tehase plaaditšehhi kontorihoones aadressil Laevastiku 3.

Naked Islandi ametlik avamine toimub juba 25.05.2022

Allikas: Tallinn.ee

Galerii. Naked Island avas näituse “Kõik kindel pudenemas õhuks”

Naked Island projektiruumis on alates reedest avatud Arvi Andersoni, Sven Parkeri ja Roman-Sten Tõnissoo näitus “Kõik kindel pudenemas õhuks”.

Väljapanek toimib autorite sõnul viiteraamistikuna avaliku ja privaatse ruumi vahelisest pingestatusest lähtuvale turvatundele ja selle puudumisele. Galerii põrandale ja seintele paigutatud assamblaažid, fotod ning maalid on üles ehitatud peegeldamaks inimesi ümbritsevate piiride ja reeglite lahustumist.

Näitus on osa XVI Disainiöö festivali satelliitprogrammist. Näituse graafilise disaini on loonud Henri Kutsar.

Naked Islandi projektiruum asub aadressil Laevastiku 3, Tallinn.

Allikas: Kultuur ERR.ee

Ühe hoone portree. Naked Island

Triinu Soikmets

Paljassaares kerkib poolsaare nimekaim – kunstitootmiskompleks Naked Island. Sarikapidu on peetud, kõrvalhoones käivad koolitused, märtsis algab pindade broneerimine, mais avatakse uksed ametlikult. Kompleksi taga seisavad Rael Artel, Flo Kasearu, Bruno Kadak ja Tõnu Narro, kellest esimene ei kibele küll pidama kompleksi ennast eraldiseisvaks kunstiteoseks, kuid väljakutseks kindlasti. „Ühised töökojad, ühine tootmine, paindlik tootmine – siin peitub võib-olla veel mingi potentsiaal või toimimismudel, mille peale ma pole veel tulnud, mida ma ei ole osanud sõnastada.“

Foto: OÜ Tallinna Ehitustrust

Naked Islandi koolitustest sai kompleksi sümboolne nurgakivi, alustasite nendega juba möödunud aasta sügisel – sepatöö ja keevitamine nii meestele kui naistele algaja tasemel, metalli- ja muldvalu, puiduviimistlus ja mööblitaastus jne. Tookord rääkisid Sirbis, et koolitusel osalejate hulgas ei näinud te „kuigi palju kujutavaid kunstnikke“. Keda te seal siis nägite?

Nägime absoluutselt igasuguseid inimesi, selliseid, keda mina, kes ma olen õppinud kunstiakadeemias ja veetnud terve elu kunstimaailmas, ei olegi kohanud. Näiteks arste, IT-inimesi, konsultante, turundajaid, ehitajad, haldustöötajaid, aga ka disainereid. Kujutavaid kunstnikke on olnud heal juhul võib-olla 15%. Koolitused on toimunud ainult pool aastat ja jätkuvad, mingeid põhjapanevaid järeldusi sellest muidugi veel teha ei saa.

Koolitused on siiani olnud laia profiiliga, kus eelnev kogemus ei ole nõutav. Keevituskoolitusel oli meil just naistegrupp, kus kõik võtsidki keevituskäpa esimest korda kätte. Iga oskus nõuab natuke harjutamist. Spetsiifiliste koolitusteni, mis võiks huvitada ka kunstnikku, kellel baas juba all, me alles jõuame.

Oleme sisseelamisfaasis ja osaleme justkui ise koolitusel, kus õpime, kuidas koolitust korraldada, kuidas kujundada teenust inimesele tänavalt, kuidas seda pakkuda ja üles ehitada.

Lisaks rääkisid toona, et olite ka ise põnevil, keda kompleks kõnetab, „millistest oskustest on puudu, millised on ootused nendele teenustele ja kui palju me saame ootustele vastu tulla.“ Vahepeal olete korraldanud ka uuringu selle kõige väljaselgitamiseks. Milliste tulemuste ja järeldusteni olete jõudnud?

Küsitlesime üle 100 kunstniku ja disaineri, uurisime nende vajadust ruumide järele, ligipääsu seadmetele. Vajadused on väga erinevad, suuri järeldusi hetkel teha ei saa. Kui küsida üldiselt, siis ka vastatakse üldiselt, teine asi on teha konkreetne pakkumine konkreetsele ruumile koos rendisummaga. Kui tuleb iga kuu reaalset raha välja käia, siis ideaalpilt muutub ja hakatakse otsima kompromissi vajaduste ja võimaluste vahel.

Saime küsitlusest teada, millist masinaparki umbes võiks vaja minna, kuid see on kõigest eelinfo, tegevuse käigus saame ikka kõige rohkem teada. Mis puudutab oskusi, siis ka siin ei saa üldistusi teha, maalikunstnikul kindlasti ei ole sepatöö oskusi, taustad on erinevad. Kuid võrreldes tavainimesega on kunstnikul ikkagi idee visandamise, kavandamise ja teostamise kogemus olemas, ükskõik siis mis materjali baasil.

Foto: Naked Island

Veel veidi värskemalt tsiteerides: hiljuti kirjutas Karin Lõhmuste EAS-ist – kust ka Naked Island toetust leidis – loomemajanduse kohta, et valdkondade piirid selle sees on hajusad ja haakuvad ning et „loomemajandusega on tegu siis, kui kohtuvad looming ja ärilised eesmärgid.“ Kuidas kohtuvad need osapooled Naked Islandis, mida on defineeritud ka kui „kunstitootmiskompleksi“?

Mulle tundub, et Naked Island võiks olla heaks keskkonnaks loomeettevõtetele, kes toodavad väikestes tiraažides, teevad erilahendusi või alles loovad prototüüpe. Disainimisel kasutatakse palju arvutiprogramme, kus asi võib paista lahe, aga kui hakata seda päriselt tootma, siis sekkuvad materjali eripärad ja vastupanu, millega tuleb arvestada ja katsetada. Meie ruumid pole sobivad ja taskukohased näiteks maalijale, meie teenused ongi tõenäoliselt pigem kallid tänu sellele, et ruumid on renoveeritud ja tehnikaga varustatud. Ettevõttel või isikul, kes siia tuleb, peab olema konkreetne plaan ja kalkulatsioon, kuhu oma tootmisega liikuda ja jõuda. Näiteks mõni väiksem puidu- või mööbliettevõte, kes täidab eritellimusi, saab seda teha siin, selle asemel, et omada ruume ja sellega kaasnevaid püsikulusid.

Loomisega seotud vabaduse ja tootmisega seotud kalkulatsioonide vahel ma vastuolu ei näe, üks ei välista teist. 

Koolis võisid ju samuti olla tunniplaanis kõrvuti kunstiõpetus ja matemaatika, lisaks veel inglise keel jne. Kõik need ained olid mingiks tegevuseks vajalikud, mingisuguse külje arendamiseks. Mida rohkem on inimesel oskusi ja teadmisi ja mida rohkem ta neid kasutab, seda libedamalt asjad sujuvad. Paraku peab ka loomingulist tegevust finantseerima ja seda peame tegema ka meie Naked Island’is.

Valge kuubi printsiibi kohaselt on parim keskkond kunsti eksponeerimiseks lumivalge ja nelinurkne, ülalt alla langeva valguse ja ilma ühegi kõrvalise segajata. Milline on lugu kunsti loomise-tootmisega – kas akendest avanevad vaated piki Paljassaare raudteerööpaid võiksid toimida ka meeli avardavalt ja pikendavalt? Kas kohta valides mõtlesite oma kliendi peale?

Ega meil midagi väga valida ei olnud, pidime reageerima kiiresti tol hetkel mõistlikuna tundunud pakkumisele. Kindlasti oleks mugavam jalutada Raekoja platsi kui Paljassaarde, kuid mulle tundub, et see on mõnus koht, natuke veel avastamata paik, meri igas küljes kümne minuti kaugusel, võsa taga Pikakari rand, natuke maal olemise tunne. Ma ei tea, kas see on eelis või puudus, eks me seda näe.

Kui sa lähed keevitama või saagima, siis vaated väga tähtust ei oma. Ja ega mingit romantilist rahu ja vaikust siin ka ei ole, autotee on kõrval ning seadmed hakkavad undama. Samas, 10-15 aasta pärast on kindlasti meie ümber kohvikud ja elumajad, piirkond areneb.

Foto: Naked Island

Otsisite taga ka teatud spetsiifilisi keraamilisi plaate, mida kunagi toodeti Tallinna Ehituskeraamika tehases, kus Naked Island nüüd asubki. Kas olete neid leidnud ja mis neist saab?

Leidsime suure hulga ja väga erinevaid, kasutasime neid dušširuumides ja plaanime kasutada ka kööginurgas töötasapinna taga. Plaadid jõudsid koju tagasi ning siia tööle tulevad inimesed saavad pärast pikka päeva pesta, puhata ja süüa, kambaga kokata või Wolt kohale tellida.

Ootate loomingulisi ja ettevõtlikke inimesi koolitust saama ja tööd tegema. Kas nn tavakülastajal võiks ka teie juurde asja olla, on teil plaanis näiteks väike valge galeriinurk rentnike ja õpilaste tööviljade eksponeerimiseks vms?

Meil on küll projektiruum, kus saab teha suuremaid töid, midagi kokku panna, läbi mängida või üles pildistada, kuid eraldi näitusetegevust pole planeeritud. Tegu on siiski pigem kinnise hoonega, kuhu tullakse tööle konkreetse idee ja materjaliga.

Me ei ole täna planeerinud siia kohvikut, kino ega kunstisaali, mis ei tähenda, et see olukord ei võiks tulevikus muutuda.

Oled oma erialase karjääri jooksul käinud läbi eragaleriisid ja munitsipaalmuuseumeid, Tallinnast Pärnuni, Tartust Narvani. Nüüd oled ringiga tagasi pealinnas, aga samas täiesti uue tee alguses. Kui sa mõtled tagasi, kas omal ajal jäi teostamata mõni idee, tootmata mõni teos, mille nüüd saaksid ise Naked Islandis realiseerida?

See on kõige parem küsimus, mis paneb sügavalt mõtlema. Võib-olla on Naked Islandi projekti puhul tegu kõige suurema väljakutsega selles mõttes, et ma vastutan selle eest kogu isikliku varaga pankade ees. Kui näituse õnnestumisse saab suhtuda subjektiivselt või mõnesse trükisesse jääb väike kirjaviga, ei juhtu sellest midagi, kuid antud projekt lihtsalt ei saa valesti minna. Siia tuleb koondada kogu mõttejõud, et see edukalt toimiks ja me saame aidata kõiki neid, kes saavad siin omakorda enda projekte ja väljakutseid teostada.

Foto: Jakob Meier

Allikas: Noba.ac

Ühe hoone portree. Naked Island

Triinu Soikmets

Paljassaares kerkib poolsaare nimekaim – kunstitootmiskompleks Naked Island. Sarikapidu on peetud, kõrvalhoones käivad koolitused, märtsis algab pindade broneerimine, mais avatakse uksed ametlikult. Kompleksi taga seisavad Rael Artel, Flo Kasearu, Bruno Kadak ja Tõnu Narro, kellest esimene ei kibele küll pidama kompleksi ennast eraldiseisvaks kunstiteoseks, kuid väljakutseks kindlasti. „Ühised töökojad, ühine tootmine, paindlik tootmine – siin peitub võib-olla veel mingi potentsiaal või toimimismudel, mille peale ma pole veel tulnud, mida ma ei ole osanud sõnastada.“

Foto: OÜ Tallinna Ehitustrust

Naked Islandi koolitustest sai kompleksi sümboolne nurgakivi, alustasite nendega juba möödunud aasta sügisel – sepatöö ja keevitamine nii meestele kui naistele algaja tasemel, metalli- ja muldvalu, puiduviimistlus ja mööblitaastus jne. Tookord rääkisid Sirbis, et koolitusel osalejate hulgas ei näinud te „kuigi palju kujutavaid kunstnikke“. Keda te seal siis nägite?

Nägime absoluutselt igasuguseid inimesi, selliseid, keda mina, kes ma olen õppinud kunstiakadeemias ja veetnud terve elu kunstimaailmas, ei olegi kohanud. Näiteks arste, IT-inimesi, konsultante, turundajaid, ehitajad, haldustöötajaid, aga ka disainereid. Kujutavaid kunstnikke on olnud heal juhul võib-olla 15%. Koolitused on toimunud ainult pool aastat ja jätkuvad, mingeid põhjapanevaid järeldusi sellest muidugi veel teha ei saa.

Koolitused on siiani olnud laia profiiliga, kus eelnev kogemus ei ole nõutav. Keevituskoolitusel oli meil just naistegrupp, kus kõik võtsidki keevituskäpa esimest korda kätte. Iga oskus nõuab natuke harjutamist. Spetsiifiliste koolitusteni, mis võiks huvitada ka kunstnikku, kellel baas juba all, me alles jõuame.

Oleme sisseelamisfaasis ja osaleme justkui ise koolitusel, kus õpime, kuidas koolitust korraldada, kuidas kujundada teenust inimesele tänavalt, kuidas seda pakkuda ja üles ehitada.

Lisaks rääkisid toona, et olite ka ise põnevil, keda kompleks kõnetab, „millistest oskustest on puudu, millised on ootused nendele teenustele ja kui palju me saame ootustele vastu tulla.“ Vahepeal olete korraldanud ka uuringu selle kõige väljaselgitamiseks. Milliste tulemuste ja järeldusteni olete jõudnud?

Küsitlesime üle 100 kunstniku ja disaineri, uurisime nende vajadust ruumide järele, ligipääsu seadmetele. Vajadused on väga erinevad, suuri järeldusi hetkel teha ei saa. Kui küsida üldiselt, siis ka vastatakse üldiselt, teine asi on teha konkreetne pakkumine konkreetsele ruumile koos rendisummaga. Kui tuleb iga kuu reaalset raha välja käia, siis ideaalpilt muutub ja hakatakse otsima kompromissi vajaduste ja võimaluste vahel.

Saime küsitlusest teada, millist masinaparki umbes võiks vaja minna, kuid see on kõigest eelinfo, tegevuse käigus saame ikka kõige rohkem teada. Mis puudutab oskusi, siis ka siin ei saa üldistusi teha, maalikunstnikul kindlasti ei ole sepatöö oskusi, taustad on erinevad. Kuid võrreldes tavainimesega on kunstnikul ikkagi idee visandamise, kavandamise ja teostamise kogemus olemas, ükskõik siis mis materjali baasil.

Foto: Naked Island

Veel veidi värskemalt tsiteerides: hiljuti kirjutas Karin Lõhmuste EAS-ist – kust ka Naked Island toetust leidis – loomemajanduse kohta, et valdkondade piirid selle sees on hajusad ja haakuvad ning et „loomemajandusega on tegu siis, kui kohtuvad looming ja ärilised eesmärgid.“ Kuidas kohtuvad need osapooled Naked Islandis, mida on defineeritud ka kui „kunstitootmiskompleksi“?

Mulle tundub, et Naked Island võiks olla heaks keskkonnaks loomeettevõtetele, kes toodavad väikestes tiraažides, teevad erilahendusi või alles loovad prototüüpe. Disainimisel kasutatakse palju arvutiprogramme, kus asi võib paista lahe, aga kui hakata seda päriselt tootma, siis sekkuvad materjali eripärad ja vastupanu, millega tuleb arvestada ja katsetada. Meie ruumid pole sobivad ja taskukohased näiteks maalijale, meie teenused ongi tõenäoliselt pigem kallid tänu sellele, et ruumid on renoveeritud ja tehnikaga varustatud. Ettevõttel või isikul, kes siia tuleb, peab olema konkreetne plaan ja kalkulatsioon, kuhu oma tootmisega liikuda ja jõuda. Näiteks mõni väiksem puidu- või mööbliettevõte, kes täidab eritellimusi, saab seda teha siin, selle asemel, et omada ruume ja sellega kaasnevaid püsikulusid.

Loomisega seotud vabaduse ja tootmisega seotud kalkulatsioonide vahel ma vastuolu ei näe, üks ei välista teist. 

Koolis võisid ju samuti olla tunniplaanis kõrvuti kunstiõpetus ja matemaatika, lisaks veel inglise keel jne. Kõik need ained olid mingiks tegevuseks vajalikud, mingisuguse külje arendamiseks. Mida rohkem on inimesel oskusi ja teadmisi ja mida rohkem ta neid kasutab, seda libedamalt asjad sujuvad. Paraku peab ka loomingulist tegevust finantseerima ja seda peame tegema ka meie Naked Island’is.

Valge kuubi printsiibi kohaselt on parim keskkond kunsti eksponeerimiseks lumivalge ja nelinurkne, ülalt alla langeva valguse ja ilma ühegi kõrvalise segajata. Milline on lugu kunsti loomise-tootmisega – kas akendest avanevad vaated piki Paljassaare raudteerööpaid võiksid toimida ka meeli avardavalt ja pikendavalt? Kas kohta valides mõtlesite oma kliendi peale?

Ega meil midagi väga valida ei olnud, pidime reageerima kiiresti tol hetkel mõistlikuna tundunud pakkumisele. Kindlasti oleks mugavam jalutada Raekoja platsi kui Paljassaarde, kuid mulle tundub, et see on mõnus koht, natuke veel avastamata paik, meri igas küljes kümne minuti kaugusel, võsa taga Pikakari rand, natuke maal olemise tunne. Ma ei tea, kas see on eelis või puudus, eks me seda näe.

Kui sa lähed keevitama või saagima, siis vaated väga tähtust ei oma. Ja ega mingit romantilist rahu ja vaikust siin ka ei ole, autotee on kõrval ning seadmed hakkavad undama. Samas, 10-15 aasta pärast on kindlasti meie ümber kohvikud ja elumajad, piirkond areneb.

Foto: Naked Island

Otsisite taga ka teatud spetsiifilisi keraamilisi plaate, mida kunagi toodeti Tallinna Ehituskeraamika tehases, kus Naked Island nüüd asubki. Kas olete neid leidnud ja mis neist saab?

Leidsime suure hulga ja väga erinevaid, kasutasime neid dušširuumides ja plaanime kasutada ka kööginurgas töötasapinna taga. Plaadid jõudsid koju tagasi ning siia tööle tulevad inimesed saavad pärast pikka päeva pesta, puhata ja süüa, kambaga kokata või Wolt kohale tellida.

Ootate loomingulisi ja ettevõtlikke inimesi koolitust saama ja tööd tegema. Kas nn tavakülastajal võiks ka teie juurde asja olla, on teil plaanis näiteks väike valge galeriinurk rentnike ja õpilaste tööviljade eksponeerimiseks vms?

Meil on küll projektiruum, kus saab teha suuremaid töid, midagi kokku panna, läbi mängida või üles pildistada, kuid eraldi näitusetegevust pole planeeritud. Tegu on siiski pigem kinnise hoonega, kuhu tullakse tööle konkreetse idee ja materjaliga.

Me ei ole täna planeerinud siia kohvikut, kino ega kunstisaali, mis ei tähenda, et see olukord ei võiks tulevikus muutuda.

Oled oma erialase karjääri jooksul käinud läbi eragaleriisid ja munitsipaalmuuseumeid, Tallinnast Pärnuni, Tartust Narvani. Nüüd oled ringiga tagasi pealinnas, aga samas täiesti uue tee alguses. Kui sa mõtled tagasi, kas omal ajal jäi teostamata mõni idee, tootmata mõni teos, mille nüüd saaksid ise Naked Islandis realiseerida?

See on kõige parem küsimus, mis paneb sügavalt mõtlema. Võib-olla on Naked Islandi projekti puhul tegu kõige suurema väljakutsega selles mõttes, et ma vastutan selle eest kogu isikliku varaga pankade ees. Kui näituse õnnestumisse saab suhtuda subjektiivselt või mõnesse trükisesse jääb väike kirjaviga, ei juhtu sellest midagi, kuid antud projekt lihtsalt ei saa valesti minna. Siia tuleb koondada kogu mõttejõud, et see edukalt toimiks ja me saame aidata kõiki neid, kes saavad siin omakorda enda projekte ja väljakutseid teostada.

Foto: Jakob Meier